Sepikoja sisustus ja sepatöö põhilised töövõtted on kogu rauatöötlemise ajaloo jooksul suhteliselt vähe muutunud. Näiteks vasarad ja pihid on ka väljanägemiselt praktiliselt samad. Tänapäeva sepikoja tähtsamad vahendid on alasi, ääs või ahjud, vasarad, rihtplaat, alusraud, suruõhuvasar, keevitusagregaadid gaasi- ja elektrikeevitusteks, kruustangid, vee- ja õlinõud. Lisaks suur hulk väiksemaid riistu, nagu pihid, meislid, sillused tornid ja koonused. Need on riistad, mille sepp tihti ise endale oma käe järgi teeb. Pihte on vaja erisuguseid ja igaks erivajaduseks ei olegi neid võimalik kusagilt osta. Alatasa tuleb töö käigus ise teha ka abivahendeid, ühekordseid tööriistu või šabloone mõne detaili valmistamiseks. Valgustus peab sepikojas olema piisav, aga otsene päikesevalgus või liiga tugevad lambid segavad, pigem olgu pisut hämar, sest sepp peab nägema seda valgust, mis tuleb hõõguva raua seest. Ei tahaks öelda, et sepp valgustkartvaid tegusid teeks, aga nimelt eredas valguses töötab ta justkui pimesi. Lihtsalt üks selle töö eripära on, et osa valgust tuleb materjalist, mida töödeldakse.
Küttematerjaliks oli vanasti puusüsi, aga nüüdseks on see loetelu mitmekesistunud, lisaks on tulnud vedelkütused, gaas, koks, kivisüsi ja elekter, kõige levinumaks neist kivisüsi. Süsi või koks, mida ääsis põletatakse, vajab piisava kuumusega põlemiseks õhu kunstlikku juurdevoolu, selleks oli sepikojas vanasti lõõts, tänapäeval ventilaator. Igaühel kütustest on omad eelised ja puudused, nii, et tihti on ühes sepikojas neist mitu varianti kasutuses.
Kõige tihedamas kasutuses töövahendid lisaks ääsile on alasi, vasarad ja pihid – need on esemed, mis saanud sepatöö, aga ka igasuguse oskamise ja loova töö sümboliteks. Tänapäeva sepikojas on suruõhuvasar oma tähtsuselt tavalisele vasarale ja alasile võrdseks partneriks ja konkurendiks.
Klassikalisi töövõtteid, mida sepatöö juures kasutatakse, ei ole sugugi palju, need on nagu tähestik, millest erinevaid lauseid ja sõnu kokku kirjutatakse. Tihemini korduvad võtted on pikuti ja laiuti venitamine, otsa teravaks löömine, jämendamine, augu läbiraiumine, meisliga lõhestamine, tappimine, neetimine, nurkade ja kumeruste painutamine, igaüks neist sisaldab sealjuures lõputult variatsioone. Kuuma terase vormimisel tuleb aga ette ka juhuseid, mida kusagilt käsiraamatust ei leia ja mille lahendused tuleb sepal töö käigus ise leiutada. Siin aitab kogemus, ruumiline mõtlemine ja tehniline taip. Eraldi võiks veel nimetada terase kokkukeetmist ehk sepakeevitust, mille tänapäevased keevitustehnoloogiad on tõrjunud ainult väga harvadeks ja spetsiifilisteks juhtudeks, näiteks kasutatakse seda võtet kihilise ehk damaskuse terase tegemisel.
Algajale ametiõppijale on väga heaks harjutuseks naela tegemine. Pealtnäha lihtsa eseme sepistamisel peab olema silmamõõtu, et hinnata materjali venivust, nael tuleb lüüa paraja pikkusega, ots teritada, varras läbi raiuda, naela pea neetida nii, et see ühe külje peale ei kalduks. Kellel see kõik teise –kolmanda korraga välja tuleb, võib juba uhke olla. Sealjuures siiski ettevaatust, see töö võib hakata meeldima ja rauast võib kogunisti sõltuvusse sattuda.